Miks sõltumatu?

2009.a varakevadel otsustasin üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel end üles seada. Põhjusi selleks oli ajaga kogunenud juba mitu. Kui kommunistliku taustaga erakonnad (Kesk, Reform, Rahvaliit) kehtestasid partokraatliku juhtimise hõlbustamiseks nn kinniste nimekirjade reegli Europarlamendi valimistel, tekkis küsimus, miks piirata valijate õigust vähemalt nimekirja ümberreastamisel? Aga sellepärast, et partokraatial on nii mugavam.

Viimane tilk minu karikasse langes siis, kui Patarei kasarmkindlus otsustati järjekordsesse tühimüüki paisata. See röövis minult taas hea mitu aastat eesmärgi – Põhja-Euroopas silmapaistva huvikeskuse/sõjamuuseumi loomise – saavutamisel. Kui parteiliste diilide tulemusel leitakse, et tuleb edendada sõber-ettevõtjate elu (tegevus, mis mõnel pool tuntud ka korruptsioonina), siis on minul tarvis leida oma eesmärkidele tuge laiemalt Euroopast.

Järelikult oli tarvis anda mõtlevale valijale, kes võib olla enda säärase partokraatliku kohtlemise tõttu pettunud, teistsugune võimalus. See oli ühtlasi minu vastus erakondade üleskutsetele ja koosmeele loojate manitsustele, et tarvis pole käimasolevas kriisis otsida süüdlasi, vaid püüda anda oma panus kriisi ületamisse. Kusjuures, julgen arvata, et tegemist on väga asjakohase panusega, sest mul on kogemusi rahvusvahelises elus juba 17 aastat, millest pikemat staaži on vaid Tunne Kelamil.

Olen juba maast madalast poliitikahuviline olnud, kuid pole siiani ühegi erakonnaga ühinenud. Nõukogude ajal parteilane olla oli mõistetavatel põhjustel täielikult välistatud. Eesti Vabariigi taastamise ajal pidasin õigemaks vabale riigile sobiva apoliitilise avaliku teenistuse ülesehitamist. Hiljem, peaministri nõuniku ja välisministeeriumi kantslerina töötades oli ametnikkonna parteistumise võimalus minu jaoks mõeldamatu ja usun tänini, et erakondlikult sõltumatud tippametnikud on etemad kui tänased ametikoha nimel parteidega liitunud bürokraadid.

Ma tunnustan teistsuguseid mõtteviise, hobisid jne, sest need rikastavad kokkuvõttes ühiskonda. Samas ei saa ma kuuluda kumbagi end Euroopas liberaalseks nimetavasse Eesti erakonda, sest minu hinnangul nad seda pole. Mõnes asjas olen ka küllaltki konservatiivne, kohati minevikuihaldajagi. Ilmselt siiski sõjaeelse Eesti Vabariigi… Kuid erinevalt meie konservatiividest olen võimeline ka reaalses asjaajamises venelastega suhtlema – suudan oma vaateid neile arusaadavalt esitada ja kohati nende respektigi teenida. Kindlasti ei ole ma rahakummardaja, ehkki ma möönan, et selle teenimise võimalused on inimliku motivatsiooni aluseks üsna sagedastel juhtudel. Kui mul jääb raha üle, siis pooldan selle kasutamist nende heaks, kel miskipärast puudus majas. Seepärast ei puudu minus ka sotsiaaldemokraatlik hingekeel.

About Indrek Tarand