detroit

Vor dem Bankrott

Kirjutasime sakslaste ja hispaanlaste jaoks ühe artikli Euroopa eelarvest:
Helga Trüpel, Sven Giegold, Heidi Hautala, Indrek Tarand, Monika Vana “Vor dem Bankrott: Auf die Zusagen, die die Mitgliedsländer gegenüber der Europäischen Union gemacht haben, müssen Zahlungen folgen. Sonst folgt der finanzielle Kollaps. Ein Gastbeitrag.”, 13.11.2014, Der Tagesspiegel

parlament

Volinikest Viimast Korda

22. oktoobril hääletab Euroopa Parlament Jean Claud Junckeri komisjoni ametissenimetamise poolt ja vastu. Lõppenud on kuulsad grilli-õhtud ehk kuulamised ja saame näha, kuidas peab vett nn Suur Kokkulepe. Kõik, mida mina selle protsessi kohta olen viimasel ajal, aga ka varemalt avalikult arvanud, leiab huviline lisatud hüperviitade abil. Suuremad probleemid on sedapuhku kõik lahendatud, aga endiselt on lahendamata küsimus sellest, kuidas täpselt ja kui demokraatliku protseduuri kaudu liikmesriigid omi kandidaate esitavad. Seda nii Eestis kui paljudes muudes pealinnades. Ja võib vaid oletada, millal jõutake Rangeli raportis ettenähtud vähemalt kahe kandidaadi esitamiseni, et igast riigist pakutakse üks mees ja üks naine…

Autentsed viidad Andrus Ansipi kuulamisele on siin:

Seotud raadiosaated:

  • Vikerraadio Reporteritund 09.10.14
  • Luubi all: Euroopa Komisjoni uue koosseisu volinike kuulamise järg jõuab täna digitaalvaldkonna eestlasest voliniku ja asepresidendi Andrus Ansipini. Kuku 9.10.2014,
    link
  • Vikerraadio Uudis+ , alates 29:54, Vikerraadio 6.10.2014, link

Seotud avaldatud kirjutised:

  • Indrek Tarand, “Indrek Tarand: Euroopa Komisjoni volinik ei ole rahvuslik jalgpallikoondis, kellele kõik ühes rütmis „laineid teha“ saaks”, EPL 11.10.14, link
  • “Indrek Tarand ennustab Ansipile rahumeelset päeva: ma tean, mida temalt küsitakse ja aiman, mida ta vastab”, Delfi 5.10.2014, link
parlament

Kaja kultuurišokk ja muid ääremärkusi

Loen huviga Eesti meediakajastust Euroopa Parlamendi istungist Strassburgis. Keskseks allikaks näib olevat noviitsliige Kaja Kallase blogipostitus, milles muude šokeerivate detailide seas (lärmav leedulane, koosoleku alguse hilinemine, hääletusmehhanismi täielik erinemine Riigikogus kasutatavast jne.) avaldatakse arvamust, et keegi “juba kauem parlamendis viibinu lõhnab tugevalt alkoholi järele”.

Eetikakoodeksi koostaja võiks teada Nassim Taleb`i esimest eetikareeglit: “If you see fraud and do not say fraud, you are a fraud”. Niisiis, kui tekkis arvamus, et üks kahest eelmise koosseisu parlamendiliikmest on enne Vikerraadio saadet tarvitanud alkoholi, siis olekski pidanud saates niimoodi väitma. Ma olen kindel, et ei Tunne Kelam ega mina poleks keeldunud väikesest käigust EP arstipunkti vastavate analüüside tegemiseks. Minul on sedalaadi kogemus Kadri Simsoniga eelmistest Europarlamendi valimistest olemas ja niimoodi oleks saanud tõestada ka Kaja Kallase ebaeetilist käitumist ja valeväidet. Aga ta ei teinud nii, vaid eelistas parteikoolitusest meelde jäänud anonüümse insinuatsiooni printsiipi. Seega tõlkigem Taleb`i lause Kajagi jaoks:” Kui näed valet, aga ei nimeta seda valeks, siis oled ise vale!”  End majanduse asjatundjaks pidav isik võiks ju olla vähemalt raamatut “The Black Swan”  lugenud…

Kuid filosoofia keelt mittevaldavate parteilaste tarbeks lausugem lihtsamalt: preili Kallase udupeen haistmisorgan on ilmselt ikka veel Taavi Veskimäe odööridest sedavõrd tulvil, et ta ei tee vahet peenema tubaka ning Gewürtztramineri lõhnadel. Küll õpib! Nagu õpib ka tundma omaenda fraktsiooni kuuluvat Viktor Uspaskich`i, kelle kohtuasi Leedus on tõepoolest üle-euroopalise tähtsusega, kuna juba eelmises koosseisus oli päevakorras temalt saadikupuutumatuse võtmine ning palju muudki. Kui Kaja oleks käinud eelmisel ja üle-eelmisel nädalal noviitside koolitusel Europarlamendis, siis ta teaks, et istungi jälgimiseks ei pea kellahelina peale 10 minutit varem saali tormama, vaid seda saab mugavalt teha ka siseveebi vahendusel oma kabinetist.

Muide, kui oleks olnud tele- ja mitte raadiosaade, siis oleks publik näinud ka seda, kuidas Kaja Kallas pärast minu remarki selle kohta, miks Siim Kallasest ei saanud Eesti peaministrit, peaaegu toolilt maha oleks kukkunud. Well, if you cannot stand heat, get out of the kitchen, nagu armastab lausuda Rain Rosimannus…

Aga nüüd veidike ka asjadest, mis noviitsil märkamata jäid. Ametnike valimistel näitas president Schulzi häältesaak, et nn euroopameelne koalitsioon (EPP; SD, ALDE, VERTS) ei pidanud, sest neid hääli oleks pidanud tulema üle viiesaja, mitte 410. Mida selline asi tähendab eeloleval Jean-Claude Junckeri hääletamisel Komisjoni presidendiks, on veel raske ennustada. Ühest küljest on Parlament vägagi nurgas ja ei saa lasta käest saavutatud võimupositsiooni, et nn. Spitzenkandidat on Ülemkogule esitamiseks kohustus. Teisalt ei ole ilmselt arvukad parlamendiliikmed ka ülimalt rahul võimujaotusega parlamendi sees kehtiva teeseldud demokraatia raamides.  Esiteks pole paljudel aimugi, kes saab kahe ja poole aasta pärast Martin Schulzi asendajaks.  Küllap kitsas diilijate ring teab, aga nagu lausus ka Tunne Kelam Vikerraadio saates – “meiegi parteil on oma hästihoitud saladused”.  Ka suuremate ja olulisemate komiteede presidentide ja asepresidentide kohtadest jääb puudu kui kõikide parlamendiliikmete soove ja unistusi kokku lugema hakata. Aga et see pole enam pelk sisediilimine, vaid vahetult ja vältimatult seotud nii Komisjoni presidendi, volinike kohtade ning ka van Rompuy mantlipärija küsimusega, siis pole välistatud võimalus (ehkki minu arvates on lõpuks tõenäosus väike), et parlament “paneb ullu” ning Juncker ei saa hääli kokku. Teine parlamendi tulevast käitumist ennustav asjaolu oli vaikiv kokkulepe nn “cordon sanitaire” tegemiseks Farage`i grupi ja Marine le Pen`i vabaliikmete ümber. See õnnestuski ning EFDD grupi kandidaat jäi asepresidendiks valimata. Koha sai hoopis liberaalide nn must hobu, põhjanaabrite Olli Rehn, kuid sedagi napima häältearvuga kui vastava saanitaarkordioni ehitajad nominaalselt kokku andnuks.  Ilmneb, et parlamendi sees on varjatud ja allasurutud rahulolematust rohkem kui tunnistada tahetakse. Millisel moel see avalduma hakkab, on võimatu ennustada. Eelmise koosseisu kogemuste põhjal võib oletada, et lahendust otsitakse kõige närvilisematele töökohti Euroopa täitevstruktuurides – välisteenistuses, ombudsmani juures jne luues. Samas on sellele menetlusele parlamendis ka arvestatav hulk kriitikuid.

Ülemkogu tulemuste arutelu, Kreeka eesistumise kokkuvõtte ning Itaalia eesistumist sissejuhatava arutelu kohta saab huviline piisavalt lugeda European Voice nimelisest ajalehest ning mujalt euroasjadele spetsialiseeritud väljaannetest. Faktilise märkuse korras ütlen vaid, et vähemalt Tunne Kelam ja mina saime kirja ka sõnavõtu neis küsimustes. Ning kuigi neist sõnavõttudest maailmas ehk midagi paremaks ei lähe otsemaid, nõustun Kelamiga, kes rõhutas Vikerraadios parlamendi nimes sisalduvat rääkimise vajadust ja kohustustki. Ilma selleta on ju erimeelsuste klaarimine võimatu.

Aga nüüd soovin kõikidele ilusat Laulu- ja Tantsupidu ning soovitan värskest ajalehest Sirp lugeda Kaarel Tarandi artiklit Riigikogu eetikakoodeksi kohta. Ning kõik bloginduse kohta saab selgeks kui nõiaväel :)

elil_toompea_pikett

Toompeal, puudega inimeste piketil, 17.06.2014

Tere ja kiitus kõigile kohaletulnutele! Ma tean, et see polnud lihtne, ma tean, et see nõudis pingutust. Ja pingutust mitte ainult puudest tingitult. Vaid ennekõike vaimset pingutust, et saada jagu iseendast ja sinu ümber ringlevast vastukampaaniast, et „parem ära mine“, pingutust trotsida ähvardusi ja nn. soovitusi „ära mine, muidu jääme veel projektirahast ilma…“ Sestap veelkord kiitus kõikidele, kes erinevatel põhjustel ei kuule, ei näe või ei saa liikuda, kes mõistavad maailma omal kombel ja ka muidugi neile, kes kõikidele eelnimetatutele oma abikätt eales ei keela… Aitäh tulemast!

Tänasel päeval tekitab meis tuska ja pahameelt seadus, mille menetlusse esiteks ei ole meie ühingute ja liitude liikmeid piisavalt kaasatud, kuid mis sellest hoolimata asetab meie inimesed, hinnanguliselt 10% Eesti elanikkonnast, silmitsi tulevikuga, mis vaatamata mesistele lubadustele ei tõota head. Ja ma selgitan miks:

Eesti Vabariigi valitsus lähtub oma tegevuses ilmselt eeldusest, et puudega inimeste valdav enamus on samad tüübid, keda kirjeldab Howard Pyle oma kuulsas raamatus Robin Hoodist. Lubage tsiteerida klassikut:

„Kerjuseriideis Robin Hood sattus nelja lustliku selli peale. Need olid neli rõõmsat kerjust ja igaühel rippus rinnal väike tahvlike. Ühel oli tahvli peale kirjutatud „Ma olen pime“, teisele „Ma olen kurt“, kolmandale „Ma olen tumm“ ja neljandale „Halastage jalutule!“ Ja ehkki kõik tahvlitele kirjutatud hädad tundusid nii rängad olevat, istusid nood neli vahvat selli rõõmsalt ringis einet võttes, nagu poleks Kaini naine eales avanudki seda pudelit, kus sellesinatse maailma õnnetused varjul olid, ega lasknudki neid sealt nagu kärbseparve meile kallale.

Kurt oli esimene, kes kuulis Robini lähenemist, sest ta ütles „Kuulge vennad, keegi tuleb.“ Ja pime oli esimene, kes teda silmas, sest ta ütles „Ta on aus mees, vennad ta on üks meie seast“. Siis hõikas tumm teda suure häälega ja ütles „Tere tulemast, vennas. Tule ja istu meie seltsi kuni siin on veel midagi söögipoolist ja pudelis natuke veini.“ Seepeale tegi jalutu, kes oli oma puujala alt ära võtnud ja õige jala lahti sidunud ning murule välja sirutanud, et sellele puhkust anda, Robinile enda kõrval ruumi. „Meil on rõõm sind näha vend!“

Lähtenurk, et enamik puudega inimesi on petised, kes maksumaksja raha eest kirjeldet moel prassivad, on sügavalt ekslik, ehkki nagu keskaegsel Inglismaal, on sotsiaalsete olude sunnil ja tööturu armetu olukorra pärast ilmselt ka tänapäeval niisugustele indiviididele halastusmeelega arstide poolt osalist töövõimetust välja kirjutatud. Aga nagu kõrgeaulised riigikogu ja valitsuse liikmed täna oma silmaga veenduda võivad (võiksid, kui nad vaid kohal oleksid), siis asjad on teisiti. Meie inimesed ei teeskle puuet ega ammugi ei soovi olla kerjused. Ja selles osas tahame me olla senisest palju enam täismahus ühiskonna liikmed ning teha tööd sellesama ühiskonna hüvanguks ja teenida endale ka elatusvahendeid. Selles osas me ei ole vastu aktiivsusele tööturul, vastupidi! Ainult et enne kohustuste panemist (ja antud seaduseprojekt paneb kohustusi, loomata eeldusi nende täitmise võimaldamiseks), peab valitsus ja riigikogu mõtlema kolm korda ja sügavalt sisse hingama:

Need kolm küsimust on:
Miks mitte alustada tööandjatega programmi, mille tulemusel viimastel tekiks motivatsioon ja huvi puudega inimeste palkamiseks?
Miks mitte uurida ja välja arvutada kui palju rehabilitatsiooniteenust läheb puudega inimesele, et ta tõepoolest jaksaks täisvõimelistega tööturul konkureerida. Ning kes ja kuidas seda korraldab ning mismoodi käib tasumine teenuse eest.
Miks mitte enne kohustuste ja aktiivsusnõuete esitamist puudega inimestele, hinnata kui palju ja mis hinnaga suudaksime pakkuda isikliku abistaja teenust, et puudega inimese pereliikmetele natukenegi puhkust ja teistsugust keskkonda võimaldada?

Ma tean, et vastuseks on klišee – meil ei ole raha! Aga ma eeldan parlamendiliikmetelt pisut rohkemat kui rahandusministri klišeede kordamist. Ma eeldan mõtlemisvõimet, empaatiat ja otsustusvõimet! Ja rahapuuduse argumendi kohta oleks õiglane märkida sedagi, et praegu on meile lähema kuue aasta jooksul lubatud lausa 50 miljoni Euroopa Liidu euro eest puudega inimestele suunatud teenuseid, kuid samas oleme viimase 9 aasta jooksul kulutanud täpselt sama suure summa Eesti riigi maksumaksjate raha – umbes 54 miljonit eurot – erakondade rahastamiseks, et partei liikmete tööhõivet hoida. Kusjuures parteilasi on Eestis umbes 5% elanikkonnast! Hea tahtmise ja riigimeheliku suhtumise juures oleks kõik see raha võinud minna sinna, kus teda tegelikult vaja on, aga ei läinud! Ja kas parteilastele on kehtestatud atesteerimine, aktiivsusnõuded ja täienduskoolituse kohustus? Ei ole. Viga on meis, meie endi suhtumises, meie endi mõtlemises, mitte Euroopa Liidus.

Järelikult, enne kui see seadus vastu võtta, tahaks näha teiste asjakohaste seaduste muudatusi, et kogu puudega inimeste maailm varjust välja tuua. Argumenti, et kehvakest seadust on tarvis, sest siis saame Euroopast raha, me ei osta. Kuni kogu suhtumine on Euroopa raha saamisele orienteeritud, mitte ei lähtu inimestest, inimestest kel on ühel või teisel põhjusel raskem elu kui teistsugusel inimesel, siis pole ei sihukesele poliitikale ega selle läbiviijatele mitte miskit õigustust. Ning pangem tähele, vaid mõned nädalad ametis olnud sotsiaalministrid (Kruuse ja Kütt) ei saa olla peasüüdlased, vaid kõigest kaassüüdlased. Peasüüdlane on endine sotsiaalminister, kes euroopa kullasära läiget nähes, käis lauale läbimõtlemata algatuse, kuid ei suuda tänaseni näha oma kergemeelsuse häirivat mõju, … jajah – täna on temast loterii korras saanud peaminister. Aga selle ametiga kaasneb määratu vastutus. Ja see sõltub Riigikogus ning tema enda valitsuses tehtavatest otsustest, kas peaminister Rõival õnnestub vastutust kanda või murdub ta selle koorma all… 


Me ootame, aga meie kaua ei oota. Kannatus võib katkeda!

Tänane pikett võib olla viimane omasugune. Juhul kui meid kuulda võetakse. Aga ta võib olla esimene tormipääsuke, mis annab märku tulevatest tuultest ning viimased võivad mitte ainult kaardimajakesi minema puhuda, vaid põhjustada palju suuremaid sotsiaalseid vapustusi. Valik on teie, lugupeetavad parlamendiliikmed!

Ahjaa, valitsus ei ole Robin Hood, kes teatavasti omal kombel õiglust ja korda luua suutis. Pigem on tänane valitsus kirjeldatav Nottinghami šerifi ja Herefordi piiskopina, kes teadupärast ainult iseenda kasu silmas pidasid ning kogukonda halvasti kohtlesid. Mis neist sai, on ka raamatus kirjas.

parlament

Indrek Tarandist ja europarlamendist valmib teleseriaal

Saksa reporterite kokkuvõte Indrek Tarandi viie aasta tööst: „Estland ist jetzt doppelt so respektiert und vielleicht dreimal so sichtbar”.
Postimees Online kirjutab:
Tänane saksakeelne Der Tagesspiegel on avaldanud artikli Eesti eurosaadik Indrek Tarandist ning tema rollist tulevases Euroopa võimukoridoridest rääkivas teleseriaalis, millest võib huvituda muuhulgas ka BBC.

Artikkel kirjeldab Tarandi tegemisi ja tausta ning peatub pikemalt üle-euroopalisel probleemil, milleks on leige huvi Brüsselis toimuva vastu. Noor maroko päritolu prantsuse teletegija Yacine Kouhen on otsustanud selle niši täita uue teleseriaaliga, mille tegevuspaigaks saab olema Euroopa Parlament ning sisuks sealne töö, aga peamiselt inimestevahelised suhted, poliitika paradoksid ning võimuvõitlus.

Der Tagesspiegel mainib, et Indrek Tarandi juures praktikal olnud ning parlamendihoones ainest ammutamas käinud Kouhen on varem kätt proovinud miniseriaaliga «Eurobubble» ehk «Euromull», mis oli küll madala-eelarveline ning lühikeste episoodidega projekt, ent kogus möödunud aastal kiiresti populaarsust ning pälvis Youtube’is kümneid tuhandeid vaatamisi. Kouheni miniseriaal äratas tähelepanu nii prantsus-, saksa- kui ka ingliskeelses meedias.

Nüüd soovis režissöör hakata tootma suuremamahulist humoorikat seriaali eurokoridoride kõledusest, poliitika paradoksidest ning võimuvõitlusest, mis lähebki tootmisse. Yacine Kouhen produtsendi ja tegijana on varem kinnitanud, et ühe peategelase prototüübiks ongi Eesti eurosaadik Indrek Tarand.

Räägitud on muuhulgas ka BBC, Netflixi ja teistega. Eeskujuks on võetud ameeriklaste «House of Cards», Washingtoni poliitikamaailma seriaal, mis eesotsas Kevin Spacey’ga maailma vallutas. Kouheni projekt on suhteliselt algusjärgus, aga materjali on palju ning nišš on olemas.

Vaata «Euromulli» treilerit Youtube’ist!

parlament

Viisaastak viie aastaga

Eesti saadikute jarjestus votewatchisParteilised ametnikud kurdavad, et ei tea, millega olen Euroopa Parlamendis tegelenud ja hakkama saanud. Ma olevat nö Euroopasse kadunud. Tegelikult poleks nende soovimatus Euroopast teadmisi omada ju üldse minu probleem, kui nende eestkõnelejaks ei oleks Riigikogu Euroopa Liidu Asjade komisjoni esimees Arto Aas. Mõtlemisainet on siin nii Riigikogu alalisel esindajal Euroopa Parlamendi juures kui ka Euroopa Parlamendi Infobürool Tallinnas. Raske uskuda, et infoametnikel puudub lugemisoskus, pigem on nende mälu valikuline. Põhjaliku ülevaate minu tööst Euroopa Parlamendis leiab huviline leheküljelt www.tarand.ee, siinkohal vaid tilluke kokkuvõtte minu viisaastaku õnnestumistest ja ebaõnnetumistest.

Viis aastat tagasi võtsin eesmärgiks läbida võimalikult palju parlamendiprotseduure, sest omal nahal kogetu on õpikutarkusest etem. Täna võin kinnitada, et eesmärk sai täidetud – olen kirjutanud raporti, olnud 8 raporti juures roheliste variraportöör (sealhulgas Euroopa Välisteenistuse loomist käsitlev Brok-Gualtieri raport), olen algatanud resolutsioone, viinud lõpule „Teeme Ära!“ kirjaliku deklaratsiooni, võtnud sõna nii grupi kui iseenda nimel, esitanud kirjalikke ja suulisi küsimusi ning mulle on usaldatud EP-Islandi ühise parlamendikomisjoni istungi juhatamine. Olen tekitanud furoori tagatoalepete-vastase kandideerimisega asepresidendiks ning toiminud erakondadevahelise ja ka -ülese sidemehena viimased kolm aastat. Loomulikult on see parlamendi juhtkonnale silma torganud ja sestap on mul ainsa eestlasena töised suhted kõikide gruppide liidritega. See on kvantitatiivne osa, millega süvahuvi korral saab europarlamendi kodulehel  ja www.votewatch.eu lähemalt tutvuda.

Toosama VoteWatch on EL kasutajate abiga valinud mind absoluutselt kõige euroopalikumaks parlamendisaadikuks 7. koosseisus. See on fakt, mille üle olen sisimas uhke ning kutsun kaasmaalasigi selle üle rõõmustama, nagu rõõmustame sportlaste heade tulemuste üle rahvusvahelistel võistlustel või meie kultuuriheeroste rahvusvahelise tunnustuse üle. Parteilaste levitatav sahin, et London School of Economics`i rajatud veebikeskkond on minu poolt manipuleeritud, ei kannata kriitikat. Minu palvel uuris ja testis seda keskkonda üks vaieldamatult pädevamaid eestlasi, E-riigi Akadeemia e-demokraatia programmi direktor Liia Hänni ja vastas mulle nii: “Vaatasin ja katsetasin. Huvitav oli. Manipuleerimise võimalused on kasutaja poolt välistatud.“

Teame, et Euroopa Parlamendi tegevust on igav pealt vaadata ning meile kauge institutsiooni tegevustest ei sünni dramaatilisi uudisvooge või rahvuslikke skandaale. Parim, mille vastu meedia huvi jaksab tunda, on saadikute palgad ja kuluhüvitised. Tunnen uhkust selle üle, et olin ainus meie kuuest saadikust, kes soostus neist avameelselt kirjutama. Teadsin väga hästi, et numbrid on Ida-Euroopa majanduskeskkonnas ebaloomulikult suured. Palku ja kuluhüvitisi tuleks aga võrrelda volinike (Kallas), kohtunike (Maruste) ja komisjoni ametnikega (Rumm), kes teenivad oluliselt enam ja kellel on rohkem ka privileege. Kes tahab täpsemalt teada, lugegu asjakohaseid materjale ajalehest „European Voice“.

Viit aastat läbiv teema oli minu jaoks Island ning sedakaudu loogiliselt ka Arktika. Selles regioonis on kliimamuutuse tõttu tekkinud pinged. Jääb kahetseda, et suured parteid (Rahvapartei ja sotsialistid) eelistasid naftatööstust keskkonnaohutusele. Kuid kindlasti tahaksin nende teemadega ka järgmises koosseisus jätkata.

Olles Julgeolekukomisjoni liige, hakkasin esimestest päevadest peale tegelema Prantsusmaa plaaniga müüa Venemaale „Mistral“ kopterikandjaid ja rünnakplatvorme. Viimasel plenaaril minu poolt välja käidud mõte „Mistrali“-kriisi lahendamiseks pälvis mitmete kolleegide heakskiidu. Pole välistatud, et see võib saada ühise kaitse ja julgeolekupoliitika aluspõhjaks, millelt pingemaandust edasi viiakse.

Meiesuguse väikeriigi puhul on parteiline egoism surmav. Eesti saadikute koostegutsemisest võiks kirjutada pikemaltki, kuid mainin vaid, et olen seda kogu aeg teinud. Lahke mehena, kes ei soolotse oma poliitilise karjääri nimel, pakkusin ka Tunne Kelamile võimalust liituda minu koostatud arupärimisega Barrosole „Mistrali“-probleemi asjus. Sama ei saa lausuda Kelami kohta, kes ei pakkunud ühelegi Eesti saadikule võimalust ühineda selle aasta kevadel tehtud Mistrali-vastaseprotestikirjaga.

Oleme tasapisi, kuid kindlalt loonud suuremaid võimalusi vabale tarkvarale. Just Microsofti monopoli takistamine EL-i arvutites on meie töö kaugem eesmärk. Vaba tarkvara grupi presidendina kohtusin Bill Gates`iga, kes EP külastuse ajal omapoolset vaatenurka selgitas.

Teine sama kaliibri kuulsus, kellega olen lausa regulaarselt kohtunud, on Garri Kasparov. Aga tegevusest väliskomisjonis ma siinkohal kõnelema ei hakka. Ehkki Eestis levib arvamus, et see on hiiglama tähtis asutus, pole sel komisjonil tegelikult seadusandlikku kapatsiteeti.

Lõpetuseks – olen loendamatutes olukordades abistanud Läti demokraatiat. Ždanoka ja Rubiks on minu tegevuse pärast kaotanud nii geime kui ka sette, kuid lõppkokkuvõttes alati matše. Seega on absoluutselt ebapädev Keskerakonna väide, justkui ma ajavat nendega sama asja, sest olen samas grupis. Kust saakski Keskerakond Europarlamendi kohta infot – neil pole ju EP-s esindajat. Kui peaks juhtuma, et Mihhail Stalnuhhin saab tõepoolest Euroopa Parlamenti, siis läheb tal seal palju keerulisemaks, kui koridoris vastu tulen. Ilma minuta võiks mure majja tulla!

Selle aasta veebruaris küsis Postimehe ajakirjanik Argo Ideon, millist kolme asja loeksin iseenda saavutusteks parlamendis. Vastasin: “Vaatamata kõikidele ahvatlustele ja kiusatustele on õnnestunud enam-vähem inimeseks jääda!“

See lause tookord lehes ei ilmunud. Ilmugu siis nüüd.

Vali A-klassi tõhusus!